Clara Peters: Iirimaal on täpselt üks jäähall
Võibolla ei pannud paljud üldse seda uisutajat tähele. Aga mina panin. Clara Peters on nimelt esimene uisutaja, kes Iirimaad rahvusvaheliselt esindab. Ja seda juba teist aastat. Ja kuna Iirimaa on mitmes mõttes Eestiga sarnane, siis otsustasin teda intervjueerida.
Clara oli sellega nõus ja me kohtusime pärast võitjanaiste pressikonverentsi punases soojendussaalis.
K: Mis saabaste ja teradega sõidad?
V: Kunagi kasutasin Jackson Proflex saapaid. Praegu on juba mitu aastat Risport RF1 Super ja teradeks on John Wilsoni Gold Seal paraboolterad. Mis puutub mu Rispordi saabastesse, siis ma armastan neid! I love them!
K: Kuidas sa uisutamise juurde tulid?
V: Ma olen kogu aeg tahtnud uisutada ja tahtnud saada uisutajaks. 6 või 7-aastaselt hakkasin päriselt uisutama. Alguses nädalas korra, siis kaks, siis kolm ja alates 2003. aastast iga päev.
K: Kas sa oled seda tüüpi uisutaja, et vabal ajal jääle ei lähe?
V: Jah, kui on treeningute hooaeg, siis vaba aega õieti nagu ei olegi ja siis tõesti eriti vabal ajal ei uisuta. Selle napi vaba aja kasutan lugemiseks või šoppamiseks. Muide, Tallinnas on tõeliselt äge šopata! Aga kui olen pühade ajal perega, näiteks jõulude ajal, siis lähme terve perega ikka uisutama.
K: Mis sulle uisutamise juures meeldib - hüpped, sammud, spiraalid, piruetid?
V: Sammud on need, mis mind uisutamise juurde tõid. Kui on tempokas muusika, siis ma mõnuga teen samme. Tunnen, et see on tõeline eneseväljendus.
K: Kui hästi sind Iirimaal teatakse ja kaasa elatakse?
V: Mind teavad mõned sõbrad, sugulased ja mõned sportlased. Laiemalt ei tea keegi, et ma võistlen kusagil Euroopa Meistrivõistlustel.
K: Kui palju Iirimaal jäähalle on? Oled sa neid kõiki proovinud?
V: Ma võin öelda, et olen sõitnud kõikides Iiri jäähallides, sest neid on kokku ainult üks. Aga kui ma alustasin, siis oli toonane jäähall umbes sama suur kui üks suur tuba. Ja sooja ilmaga tekkis jääle vesi ja me kulutasime enamuse oma aega vett pealt ära lükates.
K: Kuidas Iirimaal konkurentsiga on? Hingatakse sulle kuklasse?
V: Pigem vist mitte. Kõik iiri uisutajad peale minu teevad vaid ühekordseid hüppeid.
K: Oled esimene iirlane rahvusvahelistel võistlustel - tunnetad oma missiooni ajaloolisust?
V: Jah, täiega. Eelkõige on see muidugi suur au olla esimene iirlane rahvusvahelistel iluuisuvõistlustel.
K: Mis vahe oli Helsingi ja Tallinna EM-il?
V: Tallinnas on muidugi oluliselt külmem. Aga kui uisutamisest rääkida, siis Helsingis olin ma nii närvis ja šokis alates lennujaama saabumisest. Mul oli raske aru saada, et kuhu ma olen sattunud ja mis ma teen siin. Piruettidega kukkusin Helsingis läbi. Sel aastal tundsin end natuke rohkem sportlasena ja ka esitus tuli paremini välja. Suutsin paremini keskenduda. Sel aastal olin juba ka kogenum ja oskasin võistluste õhkkonda nautida.
K: Kes on su iidolid?
V: Jagudin. Mäletan, et olin sugulastel külas Bostonis, kui nägin teda 1999. aastal telekast. Ma imetlesin seda, kuidas ta sõitu nautis ja kuidas naeratus püsis tema näol.
K: Mis sa eesti uisutajatest arvad?
V: Ma olen näinud vaid Glebova vabakava. Teisi uisutajaid ei ole näinud. Oli muljetavaldav, kuidas rahvas teda toetas. Ja oli näha, et ta nautis sõitu täiega.
K: Kuidas sulle Eesti meeldib?
V: Hah! Ma olen ainuke Iiri koondise liige, kes tahab selle külmaga tänavatel ringi käia. Olen teinud vist umbes 150 pilti vanalinnast. Tahaks tulla vanalinna ka suvel, et näha kuidas päike peegeldub katuste pealt. Väga meeldiv on see, et inimesed on sõbralikud ja oskavad väga hästi inglise keelt.
K: Millal Iirimaa EM-i korraldab?
V: Praegu ilmselt sellele keegi isegi ei mõtle. Aga loodetavasti kunagi tulevikus.