Laura Lepistö: kõige kõrgemalt hindan MM-il saadud pronksmedalit
Möödunud hooaeg jääb Soome iluuisutajale Laura Lepistöle kauaks meelde. Tallinnas peetud Euroopa meistrivõistlustel elas ta üle küll väikese pettumuse, kui leppis tiitlikaitsjana teise kohaga Caroline Kostneri seljataga. Ent mida lähemale kevad tuli, seda paremasse hoogu Lepistö läks. Vancouveri olümpiamängudel püstitas ta isikliku rekordi ning tõusis parima eurooplannana esikuuikusse. Kirsiks tordil oli aga märtsi lõpus peetud MM, kus Lepistö võitis pronksmedali. Ja seda esimese soomlannana ajaloos.
•• Laura, kas sa said pärast õnnestunud hooaega ka päikeselist suve nautida?
L: Natukene ikka, juulis oli mul kaks nädalat puhkust, siis sain sõpradega aega veeta.
•• Ent suve lõpp sinu jaoks enam nii kaunis ei olnud. Kukkusid treeningul päris valusalt puusa peale. Kuidas õnnetus täpsemalt juhtus ja mis seisus sa praegu oled?
L: Harjutasin kaskaadi kolmekordsetest hüpetest, kui kukkusin täiel kiirusel ja sirgetelt jalgadelt vasaku puusa peale. Operatsiooni küll õnneks vaja ei läinud, kuid mul oli väga valus, kolm nädalat olin jäält eemal. Ent nüüd harjutan kõvasti, enesetunne ja tehnika läheb iga päevaga paremaks. Aga õnnelikum pool seisneb selles, et õnnetus juhtus hooaja eel, EM on alles jaanuaris ja MM märtsi lõpus.
•• Millal me sind võistlemas näeme?
L: Esialgu teen kõik selleks, et jõuda vormi kolme nädala pärast USA-s toimuvaks GP-ks. Koht oli mul olemas ka oktoobri viimasel nädalal toimuvale Skate Canadale, kuid sinna ma ei sõida, eelistan treenida. Kui võistlen, soovin ka konkurentsi pakkuda. Seetõttu loobusin ka kodusest Finlandian Trophyst, kuigi hea meelega oleksin hooaja avavõistluse pidanud kodupubliku ees. Kuid mis sest enam, nüüd valmistun järgmisteks jõuproovideks.
•• Oled võitnud kolm EM-i ja ühe MM-i medali. Kas sa ise hindad kõrgemalt Euroopa kulda või maailma pronksi?
L: Konkurentsitult kõige kõrgemalt hindan MM-i medalit. Ka kolme EM-i medali nimel olen pidanud palju tööd tegema ja pingutama, aga maailma tase on Euroopa omast niipalju kõrgem. Seega pean ütlema, et Torino MM-i kolmas koht on kõige kõvem saavutus.
•• Kas MM-i pronksmedal kuidagi sinu elu ka muutis?
L: Peamiselt muutis niipalju, et olen saanud meeletul hulgal kutseid eri üritustel osalemiseks. Koolid ja lapsed kutsuvad kohtumistele, kuid igale poole ma ei jõua ja nii raske on valida, kellele ära öelda. Juurde on tulnud ka sponsoreid.
•• Astusid sel suvel Aalto ülikooli majandust õppima. Kuidas sa jõuad oma treeninguid ja õppimist ühitada?
L: Tõsi ta on, et ma ei saa ju pidevalt koolis käia, sellepärast võtsingi esimesel aastal vaid kaks kursust. Samas tahan spordi kõrvalt ka veidi muude asjadega tegeleda, õppida on tore. Õnneks kool toetab minu tippsportlase teed, nii et plaanid saan koostada lähtuvalt ikkagi uisutajakarjäärist. Ent kooli unarusse ma ei kavatse jätta, hiljem tahaksin spetsialiseeruda turundusele.
•• Oled intervjuudes tunnistanud, et sinu hobiks on golf. Mis sind golfi juures võlub?
L: Golfiga on nii... No tegelikult päris hobi see mulle ei ole, mängin siis, kui on piisavalt aega, sel suvel ei jõudnud ma peaaegu üldse väljakule. Ent kui ilm on hea ja ma saan mängida koos sõpradega, muutub golf mõnusaks ajaviiteks. Golf on sotsiaalne mäng. Ega mul mingit kindlat hobi olegi, kui aega on, lähme sõpradega kinno. Samuti kuulan muusikat, peamiselt poppi ja rokki, ainuke, mida ma kindlasti ei naudi, on heavy metal.
•• Mõned uisutajad on rääkinud, et neil on enne kava esitamist mingi väike rituaal, kas või kindlate repliikide vahetamine treeneriga. Kas sinul ka midagi sellist on?
L: Maskotti mul ei ole, mingit kindlat rituaali samuti mitte. Pigem tahan, et päev oleks ühtemoodi üles ehitatud: hommikul trenn, siis söön ja magan ning hakkan ennast vaikselt võistluseks ette valmistama. Ka enne jääle uisutamist ei ole mul kindlas järjekorras tegevusi, kuid treener ütleb ikka: ole enesekindel, tean, et sa suudad näidata parimat. Võistlus on ju ikkagi suuresti psühholoogias kinni, füüsiliselt on ühel tasemel palju tüdrukuid.
•• Kas sina kasutad ettevalmistusel spordipsühholoogi abi?
L: Jaa, minul on oma psühholoog Jukka Kataja. Psühholoogi kasutamine sõltub paljuski inimese loomusest, kuid minu jaoks on tema olemasolu äärmiselt oluline. Kohtun Jukkaga iga paari nädala tagant, kuid korrapäraselt enne võistlusi. Aga samas psühholoogi ei tohiks kellelegi peale suruda, sest inimestena oleme ju erinevad.
•• Kui palju sa näed endas veel kasutamata potentsiaali?
L: Eelmise aasta arenguga jään kindlasti rahule, sest lõpetasin ju hooaja isiklike rekorditega. Tõsi küll, paranemisruumi on eeskätt hüpetes.
•• Kui pikalt sa end tippspordis veel näed?
L: Kindlasti uisutan Sotši olümpiani. Ilmselt teen järgmise otsuse pärast seda. Palju oleneb sellest, kuidas suudan vormi hoida ja kui hea ma järgmisel olümpial olen. Ja isegi pärast Sotšit olen ju vaid 25-aastane, nii et esialgu jätan kõik otsad lahtiseks.
Kes nad on?
Lepistö tiim
Treener: Virpi Horttana
Koreograafid: Maria McLean, Mia Nirhamo
Vaimne ettevalmistus: Jukka Kataja
Arst: Petri Helenius
Füsioterapeut: Viviane Von Hertzen
Masseerija: eriri masseerijad
Mänedžer: Erkki Alaja
Uiskude teritaja: Erkki Asikainen
Meik ja soeng: Oona Kauste
Koduleht: Ulla-Maija Haimi
Allikas: Kristi Vahemaa, EPL
Comments (18) | Add